Ma olen kolmekümnendate lõpusirgel ja ma pean tunnistama, et olen terve oma elu valesti elanud. Mul on pangakontol 58 eurot ja 75 senti ning mitu arvet maksmata ja täna on alles 21. märts*, mis tähendab, et uute sissetulekute laekumiseni on jäänud tervelt kaks nädalat. Ma elan üürikorteris ja mu säästukontol on paarkümmend senti. Samas minu laenumaksed kuus ületavad 500 eurot ning laenujääk 20 tuhandet. Suht nutune seis.
Tegelikult on mul suhteliselt kõrini sellest, et ma juba kaks nädalat (ja rohkemgi) enne palgapäeva pean hakkama peos sente veeretama ning mõtlema, kuidas ülejäänud ajaga hakkama saada. Igasugune ootamatu väljaminek tõmbab mul mitmeks kuuks jalad alt. Mul pole raha osas olnud mitte kunagi meelerahu ning elan pidevas kriisis, kuigi mu sissetulekud ei ole olnud kõige väiksemad, sellised natuke üle Eesti keskmise. Ja ma pole ju rumal inimene. Magistrikraadiga lausa. Jälgin erinevaid säästmist propageerivaid kontosid ja loomulikult Kristi Saaret, elan neile kaasa, kuid oma ellu pole osanud/suutnud/tahtnud muutust tuua. Ma olen proovinud eelarvestamist, esmalt endale maksmist, laenude tagasimaksmist, ent varem või hiljem olen jällegi sattunud samasse auku.
Mis mul siis viga on?
Asi pole minu teadmistes, ega oskustes. Asi on mu peas, ühes teises kohas. Kohas, mis otsib dopamiini omamoodi tegevustest, minu puhul nt ostlemisest. Jah, ma olen ostusõltlane. Ilmselt olen juba lapsest peale end erinevate asjade ostmisega lohutanud, alustades maistustest ja lõpetades riiete, ehete, kingade ja muu seesugusega. See tunne, mille ma ostlemise käigus saan võrdub ilmselt alkohoolikul napsu saamisega või hasartmänguril kasiinos kangi vajutamisega. Ostlemas või sellele mõtlemas või window shoppingut tegemas leian ennast rohkem siis, kui minu emotsionaalne seisund pole stabiilne, kui tunnen end haavatuna, üksikuna, väärtusetuna. Siis aitab väike ost hetkeks tuua dopamiini ja endorfiinide laengu, aga seda ainult hetkeks. Seepärast tuleb ostelda tihti, et seda tunnet rohkem tunda. Ah, sõltlased teavad küll, millest ma räägin.
Sõltuvuse tekkimisele on kindlasti aidanud kaasa perekondlik soodumus, jess, aitäh, geenid! Ja ATH, mida hakkasin endal kahtlustama umbes poolteist aastat tagasi ja mille ametliku diagnoosi sain eelmisel aastal. Terve elu jooksul tehtud imelikud käigud ja otsused tundusid järsku nii loogilised. Niisamuti ostusõltuvus. ATH eripäraga aju ei saa ise dopamiini normaalse talitlusega hakkama, mispärast tuligi seda ise tekitada ja parasjagu kättesaadaval moel. Ma tegelen sõltuvuse kontrolli all hoidmisega eelmise aasta sügisest. Olen teinud nii pisikesi edusamme, kui feilinud. Aastatega tekitatud auku, muidugi nii lühikese ajaga ära ei klati.
Aga ma tahan elada teistmoodi. Hoolitama oma aju eripärast või sissejuurdunud mustritest, selle kõige kiuste tahan näidata, et ma saan teistmoodi hakkama. Ma tahan tunda finantsilist meelerahu ja ma tahan osta oma kodu, ent selleks pean ennast eriti tõsiselt käsile võtma. Ja see saab olema raske. Mõtlesin, et oma teekonna talletamine ehk annab selleks motivatsiooni ja indu.
Proovime. Ronime tasakesi august välja.
*kirjutasin selle postituse paar päeva varem valmis, täna on kontol alles 3 eurot ja 80 senti.
august välja 
Lisa kommentaar