Täna on see päev, kui mu postkast on üle tulvatud erinevatest meeldetuletuskirjadest. Olen mitmete maksetega kuu aja võrra järjelt maas ning need teavitused on pehmelt öeldes ärevust tekitavad. See pole minu jaoks esimene kord. Mu elus on varemgi olnud perioode, kus olen end sarnasesse ummikusse sättinud, kuni inkasso kirjadeni ja konto arestini välja. See kõik on 10-15 aasta tagune aeg ja minu viimased maksehäired on kohe aegumas ning ma päris kindlasti ei soovi omale uusi tekitada. See ongi mu suurim hirm neid teavitusi saades.
Olen varasemast õppinud seda, et pead liiva alla ei tohi peita ning kohe peab asuma suhtlema, kui on tekkinud raskused maksmises. Olen kõiki laenuandjaid teavitanud sellest, et hilinen maksmisega ning öelnud kuupäeva, millal saan ära maksta. Oh, kui palju ma olen sarnaseid kuupäevi üle lasknud ja raha lihtsalt elamiseks kasutanud. Samas kui ühel hetkel ongi kohustusi liiga palju kogunenud, ei olegi enam väga muud võimalust ja see käega löömine ning enese peitmine tundub oluliselt lihtsam, kui jamaga tegelemine. Aga ainult hetkeliselt, sest jamal on kombeks paisuda ning hiljem seda veel suuremat jama harutama hakata on oluliselt pingelisem.
Kõik targad inimesed mõtlevad siinkohal, et “ou, äkki oleks pidanud juba enne laenuvõtmist mõtlema, äkki poleks pidanud kulutama, äkki oleks pidanud säästma jne”, aga see selles olukorras ei aita. Ilmselt poleks aidanud ka enne esimest laenu. Sest ajend tuleb kuskilt mujalt ning seda pelgalt tarkade nõuannete ja õpetussõnadega ei ravi.
Mida mina olen sellel teekonnal avastanud on see, kui üksi sa tegelikult oma probleemiga oled. Ja siin tuleb mängu häbi ja süütunne. Ma ju suure inimesena peaksin teadma, et sellise eluviisi ja käitumisega tekivad jamad, ma ju teangi seda, ent ometi istun ise nagu hunnik õnnetust selle jamahunniku otsas. Häbi ei lase seda teistele jagada, sest hinnanguvaba suhtumist ja mõistmist kohtab sel teemal pigem harva. Isegi praegu seda postitust kirjutades on tunne nagu tegeleksin mingi räpase salaroimaga. See häbitunne on lämmatav. Ja nii sa üritadki oma jamaga üksi hakkama saada, tihtipeale veel vigu tehes, kuni lõpuks kuskilt otsast valgus paistma hakkab.
Oh, kui palju vigu ma olen sel teekonnal teinud. Tean neid kõiki. Ei õigusta ühtegi. Aga pole ühtegi teinud halbade kavatsustega. Vaid ikka selleks, et olukorda leevendada, vahel lihtsalt väga lühinägelike ja -ajaliste lahendustega. Aga seekord ma päriselt tahan teha nii, et ma augu äärele jõudes astun sellest sammu kaugemale ja siis veel kaugemale, kuni lõpuks olen august nii ohutus kauguses, et sinna sisse kukkumine mind kogu aeg kuklas ei ähvarda. Ja selleks on mul seekord plaan. Selleks tuleb teha raskeid otsuseid, kuid õnneks ma nendega olen juba suht sina peal. See on kibe tõde, kuidas sa harjud ebameeldivaga ja peadki ühel hetkel seda normaalsuseks. Et see ongi minu elu. Sellest mõtteviisist kavatsen ka välja murda, see ei pea olema minu elu. Ma oskan ja suudan oma mõtteid kontrollida ja suunata. Work in progress.
august välja 
Lisa kommentaar