Ilmselt olete mõelnud, et huvitav, kuhu see suure hurraaga alustanud uus blogija kadus? Ok, tegelikult ma usun, et olete ammu unustanud, et keegi kevadel paari postitusega oma rahamurede teekonda üldse jagas. Aga siin ma jälle olen, ikka olemas ja ikka sita sees, mingit valgust päral veel pole. Seis on nagu novembergi – pime ja kõle, kevad nii kaugel. Eks see on ka põhjus, miks mul on puudunud motivatsioon igasuguse jagamise osas.
Kui ma suve alguses sain oma sambaraha kätte ja poole laenudest tasutud ning igakuiste maksetega järje peale, siis praegu olen taaskord osade maksetega ühe kuu jagu maas. Nii vastik ja häbi on. See on teine põhjus, miks ma pole siia oma nina pistnud. Raske on mustvalgel kirja panna, kuidas ma oma finantseluga hakkama ei saa. Ja ma tegelikult pole oma ostukäitumisega enam üldse hullu pannud, olen pea pooleteistaastase tööga saanud oma ostusõltuvuse kontrolli alla ja teinud ses osas päris uhkeid edusamme. Küll aga on kõik kulud kasvanud, ent mis pole kasvanud on minu sissetulek, teatud põhjustel on see püsinud endiselt kuskil kolme aasta tagusel tasemel. Lisatööd olen jõudumööda teinud, kuid seda pole ka saanud teatud põhjustel rohkem teha. Ehk uus aasta toob uue, kõrgema sissetulekuga töökoha ja mõned lisatuludki (kuulsid, universum?). No, ega ma tegelikult nii sinisilmne pole, et ainult universumile lootma jään, teen ise selleks konkreetseid samme, et sissetulekuid suurendada.
Vahepeal olen jõudnud tunda tohutut kahetsust ja häbi oma samba kallale mineku pärast. Nii piinlik on. Ja nii kahju on. See oleks saanud kenasti suuremaks tiksuda, kuid nüüd olen täiesti tagavaratu. Ainus, mis selle juures on praegu positiivne, et mu arusaam rahast on täiesti muutunud, kui varem oli kogu rahaga seonduv suht pohyolo, siis praegu tunnen tohutut vajadust kogumise järele, tagavarade olemasolude järele. Ma tean, et see kõlab selle kõige taustal nii naiivselt ja rumalalt, aga päriselt see tunne on mulle alles nüüd kohale jõudnud.
Olen veel mõelnud, kuidas see palgapäevast palgapäevani ja pidevalt võlgades elamine on mu elukvaliteeti rikkunud. Ma tahaksin teatud perioode täiega nautida ja lihtsalt hetkes olla, ent samas ootan mingeid raha laekumise kuupäevi ja elan nagu nende nimel. See on nii rusuv ja masendav. Mind on vahepeal tabanud tohutu lein selle raisatud raha ja elu pärast. No loomulikult olen ma nautinud ja elanud ka, aga absoluutselt kogu mu täiskasvanu elu on mind saatnud kuklas olev mure rahapuuduse pärast. Ja see pole olnud tingitud sellest, et mu sissetulekud oleks olnud madalad, vaid puhtalt minu vildakalt toimiva aju tõttu. Minu enda käitumise pärast.
Õhh, üks pikk halapostitus. Lasin lihtsalt torust tulla, ega see tekst mingit kirjanduslikku väärtust kanna, kuid ehk annab edasi need mõtted ja tunded, mis mind praegu kannavad. Tahtsin hullult jagada edusamme, kuid mida pole, seda pole. Ilmselt kuulete veel hala ja sitas suplemisest.
Loodan, et järgmise postituse kirjutan varem, kui poole aasta pärast, aga ei luba midagi.
august välja 
Lisa kommentaar